Osa automaksust peab rohe-eesmärkide täitmiseks minema ühistranspordi arendamiseks

Autoettevõtete liidu tegevjuhi Kersten Kattai hinnangul peaks oluline osa automaksuga kogutud rahast minema ühistranspordi arendamiseks ja maksustamisel tuleks palju enam arvestada sõiduki kasutamist.

Rahandusministeerium tutvustas möödunud nädalal seaduse väljatöötamiskavatsust, millega kehtestatakse mootorsõidukimaks suurele osale Eesti sõidukitest. Kava kohaselt hakkab maks kehtima 2024. aasta 1. juulist.

Automaksu eesmärgistamisel peaks olema esiplaanil rohe-eesmärgid, mitte riigikassa täitmine. Kaks aruteluks pakutud automaksu valikut erinevad peamiselt sõidukite vahetu keskkonnamõju arvestamise ulatusest. Esimene valik lähtub laiemalt sõiduki globaalsest keskkonnamõjust võttes maksustamisel arvesse sõiduki massi ja teine valik kitsamalt, keskendudes peamiselt sõiduki süsinikdioksiidi (CO2) heitele.

Väljatöötamiskavatsuse seletuskirjas on selgelt öeldud, et mootorsõidukimaks on oma iseloomult omandi- mitte tarbimismaks. Eks sellest tulevad ka maksudisaini peamised printsiibid. Sellisena on aga maksu keerukas ühitada rohe-eesmärkidest lähtuva maksustamisega, mis peaks olema kasutamispõhine. Varamakse on Eestis vähe, kuid kas sõiduautode maksustamine on õigem viis selle tühimiku täitmiseks?

Automaks peaks eelkõige nügima inimest keskkonnasõbralikumate valikute suunas

Ja seda mitte ainult sõiduki soetamisel, vaid ka igapäevasel kasutamisel. Vähemaastavate sõidukite soetamise toetamist, kas madalamate maksude, kõrgemate toetuste või mõlema kaudu on soovitanud ka Euroopa juhtiva keskkonnahoidliku eestkõneleja Transport and läbiviidud automaksude analüüsis.

Samuti tuleb soodustada auto asemel võimalusel aktiivse või ühisliikumise eelistamist. Selleks peaks koos automaksu kehtestamisega looma jõulisemalt vastavaid tingimusi arendades multimodaalseid liikumisviise. See tähendab kiiremaid ja mugavamaid ühistranspordiühendusi, takso-, rendi- ja sõidujagamise teenuste arendamist, jalgsi-, jalgratta või kergliikuriga liikumist ja nende erievate liikumisviiside kombineerimist, mis kokkuvõtteks võimaldaks modaalnihet säästvamatele liikumisviisidele võrreldes praegusega.

Seega peaks kolmandik automaksuga kogutud rahast minema sihtotstarbeliselt ühistranspordi arendamiseks, et inimestel reaalselt tekiks isiklikule autole alternatiivne valik. Teine kolmandik peaks sihistatult minema liiklustaristu arendamisse, nagu teedeehitus ja -hooldus, elektrisõidukite laadimisvõimalused ja -võimsused, liikuvuse planeerimise ja juhtimise digilahendused, automatiseeritud järelevalve jm.

Saastaja-maksab-põhimõtet tuleks maksu rakendamisel palju rohkem arvestada

Hetkel pakutud lahendustes on maks ühe puuga nii sõidukitele, mis valdavalt seisavad, kui ka sõidukitele, mis sõidavad väga palju. On päris selge, et sõiduk, mis ei liigu, ei saasta, lõhu tänavaid ega tekita ummikuid.

Maksu administreerimine peab küll olema lihtne ja odav, kuid see ei saa olla peamisi uue maksu kriteeriume, sest administreerimise mõttes veelgi odavam on uut maksu üldse mitte kehtestada.

Kui sõiduki läbisõitu on keerukas arvestada, siis erinevate perioodide kaupa tasumise võimaldamine on lihtne. Näiteks võimaldades automaksu tasuda päevakaupa annab see auto omanikule võimaluse igapäevaselt teha teadlik valik oma liikumisviisi osas. Kui ainsa valikuna on aastamaks, siis valikut ei teki, sest auto kasutamine on juba aastajagu ette tasutud.

Läbi tuleb mõelda automaksu tasumise järelevalve süsteem. Politsei on liiklusjärelevalves niigi viimase piirini koormatud, kuid nüüd tuleb hakata järelevalvet teostama ka enam kui 700 000 sõiduki automaksu tasumise üle. Raskeveokite teekasutustasu näitel on maks tasumata umbes 10 protsendil veokitest. Automaksu analoogias oleks see tänast sõidukipargi suurust arvestades enam kui 70 000 autot ja 12 miljonit eurot aastas.

Sellele väljakutsele on ülilihtne lahendus – sõiduki numbrituvastuse automatiseeritud süsteem, mis võiks 21. sajandil digiriigile olla printsiip. See investeering tasuks ära üsna kiiresti parema maksulaekumisega. Ja kui tahta, siis looks see ka avaramad võimalused maksu diferentseerimiseks tulenevalt sõiduki reaalsest kasutamisest.