Esitatud kavas puudub selgus, kuidas liikuvusreformi ambitsioonikaid eesmärke saavutada
Autoettevõtete Liit koostas ettepanekud liikuvusreformi kui eduka poliitikamuudatuse kavandamiseks.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium tutvustas huvirühmadele esialgset liikuvusreformi kontseptsiooni, mille keskmes on eri transpordiliikide seotus, ühtne piletisüsteem ning ühistranspordi ligipääsetavus. Kontseptsiooni eesmärgid jagunevad autorite sõnul nelja omavahel põimunud kategooriasse: 1) kuluefektiivsuse tõstmine, 2) ühistranspordi turuosa kasvatamine suurte keskuste mõjupiirkonnas ja nende vahel, 3) veondussektori keskkonnamõju ja ühiskondlike kulude vähendamine ja 4) ühistranspordi kättesaadavuse tagamine baastasemel kõigis Eesti piirkondades.
Autoettevõtte Liit andis tagasiside liikuvusreformi kui tervikliku poliitikamuudatuse edukaks kavandamiseks ja elluviimiseks. Leidsime, et reformi suunad ja eesmärgid tervikuna on mõistlikud ja neid tuleb põhimõtteliselt toetada. Samas on selge, et väljakutsed teravnevad minnes igas tegevuses enam detaili.
Reformiga taotletakse ulatuslikku muutust, kuid puudub selgus, kuidas neid saavutada. Reform tasuks jagada osadeks, eristades lühiajalised tegevused ja tagada neiks vajalikud ressursid; kesk-pikk vaade (4-6 aasta jooksul), kus on vaja selgust, aga ressursid võivad olla ebaselgemad; ning pikk vaade (10+ aastat). Oluline on mõista, et poliitikamuudatuste elluviimiseks peavad lühiajalised plaanid olema realistlikud – need aitavad õppida ja paremini järgmisi tegevusi planeerida.
Eesti valitsuste nn poliitiline äritsükkel on tavaliselt umbes 2 aasta pikkune. Seetõttu peaks reformi lühiajalised tegevused olema selgelt piiritletud poliitiliste otsustuskohtadega ja kindlustatud ressurssidega. Kui reformi rakendamine kavandatakse nii nagu tavaliselt – vaja on täiendavaid analüüse ja rahastusotsused langetatakse riigieelarve strateegia koostamise ajal – siis võib juba ette öelda, et palju reformi head mõtted jäävadki paberile.
Seda enam, et juba viiendat aastat ei ole Eesti riigieelarves kavandatud bussitranspordi toimimiseks vajalikku baasrahastust, millele õigesti viidatakse ka liikuvusreformi kontspetsioonis. Seega esmalt on vaja välja murda ning selgete ja ka avalikkusele nähtavate otsustega kindlustada vajaliku rahastusmahuga tänase ühistranspordi jätkumine. Alles seejärel pakkuda konkreetsete vastutajate ja ressurssidega reformi esimene etapp. Hetkel on reformikavas kogu see info puudu.
Reformi sisustamiseks on vaja konkreetsemaid lahendusi
Esiteks, kahetasandiline liinivõrk, mis koosneb kiiretest põhiliinidest ja toetavatest liinidest (sh nõudeliinid) ei vähendada liiniläbisõidu hulka, vaid suurendab seda. See on ka paratamatu kui eesmärk on bussiühendustes kvaliteedihüpe. Seega efektiivsuse ja kvaliteedi eesmärgid on reformikavas vastandlikud. Tuleb tunnistada, et odavama hinnaga ei ole võimalik saavutada kiiremaid ja mugavamaid ühendusi. Eraldi küsimus on vajaliku rahastuse allikad, mida reformikavas ei käsitleta.
Teiseks, eristada tuleks maakondliku bussitranspordi kulude kasvu taustad. Maakondliku bussitranspordi rahastus külmutati aastal 2020, enne kui kütuse hinnad hakkasid järsult tõusma, mis on tekitanud osalt valearusaama, et ühistransport neelab liiga palju vahendeid. Arusaadavuse huvides tuleks eristada indekseerimisest tulenev ja liinimahu kasvust tulenev kulude kasv. Samuti oleks osalistele (sh poliitikutele) informatiivne arvutus, kus näidata, milline oleks pileti hind juhul kui 2019. aastal oleks jätkatud endise rahastusmudeliga, võttes arvesse kehtiva indekseerimise (kulukasvu) metoodika.
Kolmandaks, bussijuhtide puuduse leevendamiseks ei piisa vaid juhtimisõiguse vanuse alandamisest, vaid olulised on ka töötasu, koolitus, keelenõuded, ameti populariseerimine jt tervikpaketi meetmed. OSKA prognoosi kohaselt vahetub järgmise 10 a jooksul 2/3 bussijuhtidest.
Neljandaks vajab lahendust vajab nõudetranspordi vedajale tasumine korraldus, millega vedajad saavad arvestada pakkumisi tehes, eriti pikaajaliste lepingute sõlmimisel, seda nii vedamise püsikulude kui keskkonnamõjudega arvestamiseks.
Samuti on vajavad eraldi tähelepanu ja lahendusi ESG ja CO2 nõuetega seonduv. See hõlmab nii keskkonnanõudeid bussidele ja selleks vajaliku taristu rajamist, aga ka aruandluse jm ettevõtete kohalduvad nõuded, mis kokkuvõttes mõjutab teenuse osutamise kulu.
Kokkuvõtteks oleme optimistlikud reformi teostamises vaid juhul kui kontspetsiooni juurde tekib selge rakenduskava koos rahastuse, vastustajate ja võimekuste kirjeldustega. Seejuures on kriitilise tähtsusega vajalike poliitiliste otsuste langetamine ja nende avalik nähtavus.