Keskkonnaministeerium on üle võtnud EL direktiivi, mis seab  avaliku sektori transporditeenuse ja sõidukite riigihangetele keskkonnahoidlikkuse nõuded. Nõuded puuduvad peamiselt alternatiivkütuste kasutamist. Neiks on elekter; vesinik; biokütused (transpordis kasutatav biomassist toodetud vedel- ja gaaskütus); sünteetilised ja parafiinkütused (sh taastuvast toormest valmistatud parafiinsed diislikütused – HVO); maagaas (sh biometaan, gaasilises olekus – surumaagaas ja veeldatud olekus – veeldatud maagaas) ning veeldatud naftagaas.

Üldine reeglistik näeb ette, et iga hanke puhul eraldi hinnatakse keskkonnahoidlikke sõidukite osakaalu. Perioodil 02.08.2021-31.12.2025 peab hangitavatest veokitest 7% ja bussidest 31% olema keskkonnahoidlikud, sh neist bussidest 50% peavad olema null-heitega. Alates 1.01.2026-31.12.2030 peab hangitavatest veokitest 9% ja bussidest 41% olema keskkonnahoidlikud, sh neist bussidest 50% peavad olema null-heitega.

Hetkel on eeltoodud reeglistiku kohta suhteliselt palju kriitikat nii avalikus sektori seest kui väljastpoolt, seda peamiselt järgmisetel põhjustel:

• EL direktiiv näeb ette mõju saavutamise, mitte ühikute kokku lugemise, mis on seatud eesmärgiks ministeeriumi määruses; st määruse järgi on tulemus sama kui hangitakse elektribuss, mis sõidab näiteks 20 000 km aastas või buss, mis sõidab 150 000 km aastas. Samas nende mõju keskkonnale on kordades erinev.
• Alternatiivsete kütuste kriteeriumeid saavutada ei ole keeruline (ühistranspordis on 2025. a eesmärgist juba ca 85% saavutatud), kuid nullheitega busside/ veokite kasutamiseks puudub hetkel taristu. Pakutud on, et hangetega võiks hankida ka taristu väljaehitamise, kuid riigi poolt hangitava sõitjate- või veoseveo teenuse eesmärk ei ole tankimise/ laadimise taristu rajamine – see peaks käima teiste tegevuste ja finantseerimise allikate kaudu.
• Nii eeltoodud kui ka paljude teiste rohe-eesmärkidest tulevate reeglite puhul on liiga vähe räägitud nende majanduslikust mõjust. Keskkonnahoidlikud sõidukid on kallimad, nende kasutatavad kütused on kallimad ja ekspluatatsioonikulud on kallimad – see tähendab  kallimat teenust. Kokkuvõttes maksab selle kallima teenuse kinni lõppkasutaja ehk kodanik, – ükskõik, kas teenust finantseeritakse otse teenuse kasutaja tasu või maksukoormuse kaudu.

Hoolimata küsimustest ja küsitavustest, peavad riigiasutused ja valitsussektori hankijad (nt Elron või RMK) hangete läbiviimisel praegu eeltoodud tingimustega arvestama.

Täpsemalt saab lugeda Riigi Teatajast