Ohutusse peab rohkem panustama

Hiljuti Kulnas toimunud raudteeõnnetus tõstis taas päevakorda ülesõitude ohutuse. Korraga meenus meediale, et peale 2014. aasta aprillis juhtunud õnnetust Kehra lähedal, kus rongi ja veoki kokkupõrkes hukkus kaks inimest, lubas Eesti Raudtee olukorda ülesõitudel auditeerida ning vajadusel paigaldada tõkkepuud. Tänaseks on toona antud lubadus unustatud ja riigi 150-nest ülesõidust tõkkepuudega varustatud vaid 40. Tekib küsimus, kui palju peab õnnetusi juhtuma, et ohutusega tõsisemalt tegelema hakataks? Raudteelaste ametiühing tegi pöördumise, et ohtude ennetamisse tuleb rohkem investeerida. Avalikkuse surve alla sattunud Eesti Raudtee vastas, et juba kaalutaksegi valdava osa ülesõitude varustamist tõkkepuudega. Ent diskussioon sumbus peale seda, kui selgus, et õnnetuses osalenud veokijuhil tuvastati joove.
Juhi joove ei välista vajadust ülesõidud korda teha.
Joobes rooli istumine on kuritegu, mida ei saa õigustada. Kui nii käitub kutseline juht, on tegu eriti taunitav, kuna ühe alkohooliku poolt määritakse sadade tublide inimeste ametiau. Antud juhul on aga kahetsusväärne, et joobes juhile viidates kinnistatakse eelarvamust, otsekui oleks raudteel toimuvas süüdi vaid hooletud liiklejad ning Eesti Raudtee teinud omalt poolt kõik, et õnnetusi vältida. Juht oli purjus, tähendab pidigi rongile ette sõitma, kommenteeritakse sündmust ja see, et ülesõit polnud piisavalt tähistatud ega tõkkepuuga varustatud, ei tulegi enam jutuks. Ülesõidud jäävad endisesse olukorda ning alles siis, kui toimub uus katastroof, meenutatakse lubadust need korrastada.
Meil tuleb teha pidevalt tööd selle nimel, et väheneks liiklusseaduse pahatahtlike eirajate arv, tõhustada järelevalvet, et kõikjal, ka kõrvalteedel liiklejatel püsiks kindel teadmine, et joobes autojuhtimisele järgneb vältimatu karistus. Ent see ei välista raudtee kohustust igal võimalikul juhul ning kõigi vahenditega tagada ohutus raudteeületuskohtadel.
Õnnetused sagenevad, aga asjaomased eiravad vastutust.
Tehnilise Järelevalve Ameti andmeil on raudteeõnnetused drastiliselt sagenenud. Läinud aastal registreeris TJA 22 raudteeõnnetust, millest 10 olid mootorsõiduki ja rongi kokkupõrked ning 12 otsasõidud raudteel viibinud inimesele. Õnnetustes sai vigastada 4 ja hukkus 13 inimest.  Võrreldes 2016. aastaga, mil toimus 13 õnnetust 7 vigastatu ja 1 hukkunuga, on nii õnnetuste koguarv kui ka vigastatute ning hukkunute arv kahetsusväärselt tõusnud, tõdeb amet. Ent õnnetuste põhjuseid analüüsitakse liiga ühekülgselt, pannes süü valdavalt liiklejate hooletuse ning liiklus- ja ohutusreegleid eirava käitumise arvele. Mitte sõnagi sellest, et tuleks raudtee ohutust tõsta, ülesõite paremini tähistada, tõkkepuid paigaldada, leida põhused, mis sunnivad jalakäijaid selleks mitte ettenähtud kohas raudteele minema ning need kohad kas siis tõhusate tõketega piirata, ehk ehitada sinna vajadusel ohutud ületuskohad ning alandada probleemsetes lõikudes rongide kiirust.
Iga inimene on tähtis.
Meie riigi pidupäevakõnedes kuulsime korduvalt, et Eestile on tähtis iga inimene. Käitugem siis oma sõnade järgi! Alustagem raudtee tõhusat ohutuks muutmist ja ärgem vaielgem, kes on õnnetustes rohkem süüdi. Kui suudame selle tulemusel säästa kasvõi ühe inimelu, on investeering ennast õigustanud.
Sama kehtib ka teehoolduse kohta. Ametkonnad ja teehooldajad peavad võtma vastutuse, et ka kõige ekstreemsemates tingimustes oleksid meie teed ohutult läbitavad. Ärgem unustagem, et kes teeb kõik enda ohutuse tagamiseks, seda soosib ka saatus. Üritaks, et käesolev aasta saaks murranguliseks nii raudtee ohutuse, teehoolduse kui ka liikluskultuuri üldise tõusu osas. Me ju tegelikult teame, mida tuleb teha, küsimus seisab vaid tahtmises.