Transpordisektori esindajad on pikemat aega olnud seisukohal, et ühistranspordi korraldajate hulk peaks vähenema ja planeerimise terviklikkus suurenema. See võimaldab paremini tagada ühistranspordi korraldusliku ja finantsilise jätkusuutlikkuse ja koos sellega ühistranspordi kasutatavuse suurendamise. Oleme korduvalt esitanud ettepaneku, et läbi tuleks viia läbi ühistranspordi korraldamise reform, eesmärgiga koondada ühistranspordikeskuste võimekused ühtseks ühistranspordi korraldamise keskuseks et seeläbi suurendada ühistranspordi korraldamise kompetentsi, ühtlustada nõuded teenuse kvaliteedile ja partneritele ja hoida kokku administreerimise kuludelt. Seejuures on oluline tagada kohalike olude teadmine ja vajalik sisend kohalike (maakondlike) liiniplaneerijate abil ning kohalike omavalitsuste esindajate osalus maakondliku või ühistranspordi korraldamises ja arendamises.

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium tutvustas aprillis uuringu tulemusi, milles analüüsiti ühistranspordikorralduse alternatiivseid haldusmudeleid. Uuringus hinnati kolme alternatiivset haldusmudelit ja nende tugevusi ja nõrkusi Eesti ühistranspordi jaoks.

Alternatiiv 1: Praegune mudel. See mudel säilitab olemasoleva korra, kus ühistranspordi haldamine on jaotatud mitmete piirkondlike ühistranspordikeskuste (ÜTK) vahel. Iga keskus tegutseb suhteliselt iseseisvalt, mis on viinud teenuste taseme ebaühtluseni eri piirkondades.

Alternatiiv 2: Toimepiirkonnapõhine lahendus, mille kohaselt tekiksid 3-4 ühistransporti korraldavat piirkondlikku ÜTK-d ning toimuks osaline ÜTKde konsolideerimine ja seeläbi suuremate ja tugevamate ÜTKde tekkimine. See omakorda aitaks kaasa teenusearendamisele ja looks eeldused kvaliteetsema teenuse pakkumiseks kasutajatele.

Alternatiiv 3: Üleriigiline lahendus, mille korral tekiks üks ühistransporti korraldav üleriigiline asutus või ÜTK ning oleks võimalik kõrvaldada või leevendada tänaseid kitsaskohti: osapoolte erinev arusaam ühistranspordi kui teenuse ja selle korraldamise defineerimise osas ja vastavalt ka fookuse seadmisel. Samuti juhtimismudeli killustatus eri osapoolte (sh ministeeriumite) vahel ning rahastamise põhimõtete variatiivsus.

Analüüsi käigus lisati ka alternatiiv 4: Strateegiline koondumine ja tugiteenuste konsolideerimine, mille kohaselt on ühistranspordi korraldamiseks  sisuliselt võimalik jätkata praeguse mudeliga, kuid selle parimal võimalikul moel rakendamiseks luuakse vajalikud eeldused.

Ettepanekud haldusmudeli valikuks

Kolme alternatiivi analüüsides soovitavad uuringu autorid rakendada üleriigilist lahendust (Alternatiiv 3) ja vajadusel uuele mudelile üleminekul vaheetapina strateegiliselt koonduda ning tugiteenused konsolideerida (Alternatiiv 4). Analüüsi tulemustest järeldub, et üleriigiline lahendus võimaldaks teiste alternatiividega võrreldes parimal moel:

• Ühtlustada nõuded teenuse kvaliteedile üle kogu riigi.
• Optimeerida halduskoormust, vähendades seeläbi kulusid.
• Tagada reisijakeskne teenus, mis keskendub kasutajate vajadustele.

See kattub meie ettepanekutega koondada ühistranspordikeskuste võimekused ühtseks ühistranspordi korraldamise keskuseks, et seeläbi suurendada ühistranspordi korraldamise kompetentsi, ühtlustada nõuded teenuse kvaliteedile ja partneritele ja hoida kokku administreerimise kuludelt. Olulise aspektina peame rõhutama, et seejuures on oluline tagada kohalike olude teadmine ja sisend kohalike (maakondlike) liiniplaneerijate abil ning kohalike omavalitsuste esindajate osalus ühistranspordi korraldamises ja arendamises.

Konsultantide ja ministeeriumi koostöös on välja töötatud ka teekaart, mille kohaselt oleks uue mudeli rakendamine võimalik 2025. aasta lõpuks. Meie kui erialaliidu ülesanne on muuhulgas tagada, et reformi käigus arvestataks kõigi sektori osapoolte sisendiga. Seega jätkame ministeeriumi plaanidel ja kavadel silma peal hoidmist ning oleme valmis osalema reformi ettevalmistusprotsessis, kui see käivitub, esindades transpordisektori huvigruppe ja tagades, et tulevane ühistranspordisüsteem oleks meie kõigi jaoks parem.