Autoettevõtete Liidu juhatuse liige Indrek Halliste: reform ühistranspordis peaks toimuma kolmes etapis

Hansabussi tegevjuht Indrek Halliste (Foto: Raul Mee)

Bussisektoris on märgata mitmeid positiivseid trende, kuid endiselt on palju prognoosimatust. See kõik eeldab sektoris põhjalikku reformi, mida laias laastus võiks läbi viia kolmes etapis.

Bussiveosektori positiivsete ilmingutena võib esile tuua tõsiasjad, et reisijate arvud ja tellimused on kasvutrendis. Samuti, et avaliku liiniveo rahastamise indekseerimine on muudetud kvartaalseks, arvestades kiiremini igasuguseid sisendhindade kõikumisi. Samas eeldab reisijate arvu kasv ka uusu investeeringuid ning pikkade plaanide tegemisel tuleb arvestada ja maandada sektorit mõjutavad võimalikud riskid. Peamised neist on seotud Ukraina sõja, kruiisiturismi madalseisu, võimaliku euribori ja kütusehinna järsu tõusuga. Samuti teenuste ja kaupade hindade jätkuva kallinemise ning võimaliku tarneaegade pikenemine (bussidele ja varuosadele)

Samuti pole sektoris tervikuna kadunud peamine probleem – bussijuhtide puudus, mis tulevikus kasvab veelgi tulenevalt olemasolevate bussijuhtide vanusest ja pensionile minekust. Autoettevõtete Liidu prioriteet on uute juhtide väljaõpetamine ning bussijuhtide töötasu kasvatamine Eesti keskmise töötasuni, muutes bussijuhiameti rohkem populaarsemaks nooremaealiste seas. Hansabuss alustaski 2023. aastal ise kursuste korraldamist bussijuhtidele, kus katame väljaõppega seotud kulud ning saame endale uusi ja tublisid kolleege.

Ühistranspordisektor vajab põhjalikku reformi

Ühistranspordisektori ootused uuele koalitsioonile on, et tehtaks ära:

  • Ühistranspordi kasutatavuse suurendamine ja seda toetav finantseerimine (sh ühtne liinivõrk, mis läheb üle maakonnapiiride ja ühildub laeva ja rongiga, seal kus pole turutõrget taastada kommertsalustel töötavad liinid).
  • Ühistranspordi korraldamise reform (sh jätkusuutlik finantseerimine, nn taktliinide liinivõrgu loomine tõmbekeskuste vahele + nn etteveo – ja nõudepõhised liinid hajaasustuse ja väiksema rahvaarvuga piirkondades ja Ühistranspordikeskuste liitmine üheks tugevaks kompetentsikeskuseks Transpordiameti alla).
  • Bussijuhtide järelkasvu kindlustamine (sh bussijuhtide vanuse piirmäära alandamine 21. eluaastale, lihtsustada keelenõudeid bussijuhtidele, kuna bussid juba praegu kaetud digitaalsete ja audio andmekandjatega).
Reformi esimene etapp

Selleks, et saaks ellu viia pikaajalised eesmärgid, tuleks esimeste sammudena taastada piletitulu Eesti üleselt (arvestades võimalike erisustega vähem kindlustatud sihtrühmas) ning kaardistada reaalajas liikuvuse andmed (sh kommerts) üle KOV piiride (tõmbekeskused võivad olla nt 10 km kaugemal teises KOVis + see vähendab topelt busside arvu).

Ehk teisisõnu, võtta kasutusele ühtne piletisüsteem (sh kommerts), et saada kätte tegeliku liikuvuse andmed. Tegemist oleks riigi omandis oleva ühtse piletimüügi süsteemiga, mis ideaalis arvestab bussi (maakond sh KOV ja kaugliine) rongi ja praamiga.

Reformi teine etapp

Pilootprojektid. Piloteerida saaks kehtivate avalike liiniveo lepingute sees kommertsliine ja nõudepõhiseid liine arvestades, et veomaht ja busside arv ei muutu võrreldes kehtiva kokkulepitud lepingu tingimustega. Oluline, et kui avalik liinivedu ja kommertsvedu (sh rong) toimivad kõrvuti, siis piletihind peab olema sama.

Reformi kolmas etapp

Suuremaid muudatusi saaks hakata ellu viima uutes sõlmitavates (mitte nendes lepingutes, mis hetkel juba sõlmitud ja kehtivad, sest nende finantseerimine on vedaja poolt riigi tellimusel juba teostatud, viimased lepingud lõppevad 2030) avaliku liiniveo lepingutes. Nende kasutusele võtmine toimuks avaliku liiniveo osas järk-järgult. Seal, kus sõiduplaani alusel avalik liinivedu pole põhjendatud (hajaasustus, vähe reisijaid), tuleks kasutada nõudepõhist transporti. Nõudepõhine ühistransport on samuti avalik liinivedu, küsimus on kas see on 100% doteeritud, osaliselt doteeritud + piletitulu või 100% kommertsalustel ehk 100% piletitulul. Ehk kokkuvõtvalt, seal kus on turutõrge, oleks rakendatud riigi nõudepõhine transpordilahendus ja seal kus turutõrget pole, tuleks rakendada nõudepõhist kommertsalustel tegutsevat transpordilahendust.

Kolmandas etapis tuleks leida ka lahendused rohepöörde elluviimiseks. Näiteks need, kes kasutavad alla EURO 6 nõudele vastavaid (rohkem saastavad) busse, võetakse kasutusele sarnane lähenemine automaksuga.

Samuti tuleks anda Maksu- ja Tolliametile õigus alustada maksude sissenõudmist, kui ettevõtete maksab väiksemat töötasu, kui näeb ette kogu sektorile laiendatud kollektiivlepe. Eraldi teema on ka see, kuidas ollakse valmis FIT for 55 ja ettevõtete jätkusuutliku aruandluse direktiivi ning ettevõtte kestlikkusega seotud hoolsuskohustuse nõuete täitmisega just ühistranspordi vaatest

Valdkonna juhtimine võiks kuuluda ühe ministeeriumi alla

Riigi viimase aja poliitika ühistranspordi planeerimise ja korraldamise järk-järguliseks konsolideerimiseks ühte asutusse – Transpordiametisse on õige tee. See võimaldab paremini tagada ühistranspordi korraldusliku ja finantsilise jätkusuutlikkuse ja koos sellega ühistranspordi kasutatavuse suurendamise.

Samas võib koalitsioonilepingust välja lugeda, et transpordisüsteemide, liikuvuse ja liikuvusteenuste (sh ühistransport) planeerimise ülesanded hakkavad paiknema Kliima- ja Elukeskkonnaministeeriumis ning ühistransport Regionaalministeeriumis.

Arvestades koalitsioonilepingu ambitsioonikat eesmärki viia läbi liikuvusreform, sünkroniseerida erinevad transpordiliigid, muuta transport nn rohelisemaks ning arendada nõudepõhist liikuvust, on oluline tagada reformi terviklik juhtimine ühes haldusalas nii poliitika sisu kujundamise, ressursside tagamise kui ka poliitika rakendustegevuste osas.

Juhul, kui ülesanded on mitme ministeeriumi haldusalas, tuleks tagada ka Transpordiameti rakendusülesannete paiknemine mitme ministeeriumi haldusalas. Seetõttu suhtume ühistranspordi juhtimise tükeldamisse mitme ministeeriumi vahel esialgu ettevaatlikult.

Küll aga on kindlasti õige suund koalitsioonilepingus meie ühistranspordivõimaluste kaasajastamine, ehk ühistranspordikeskuste võimekuse ja kompetentsuse ühtlustamine üheks tervikuks, ühtse piletimüügisüsteemi rakendamine üle Eesti ja sealt saadavate liikumisandmete ning liinivõrkude ühildamine Eesti üleselt arvestades sealhulgas nii rööpaid, kui vett.